Muusika toimest

Sageli esitatakse muusikaterapeudile küsimusi, nagu “Mul pea hirmsasti valutab. Millist muusikat ma peaksin kuulama, et valust vabaneda?” või „Ma ei jää õhtuti kuidagi magama. Milline muusika aitaks paremini uinuda?”

Muusika mõju inimesele ei ole universaalne. Nii palju, kui on erinevaid inimesi, võib olla ka erinevaid reaktsioone muusikale. Seega ei ole kahjuks võimalik muusikat ravimina “välja kirjutada”. Muusika toimet on teaduslikult uuritud juba 19. sajandi lõpust alates. Uurimistulemused on aga sageli üksteisele risti vastu käivad. Seda eelkõige seetõttu, et iga inimene on unikaalne ja eriline, millega kvantitatiivsetes uurimustes enamasti ei arvestata. Siiski saame rääkida teadusliku tõestuse leidnud seisukohtadest muusika toime osas, mis peavad paika paljude inimeste puhul. Toon siinkohal mõned näited:

– kiire tempo stimuleerib ja ergutab, aeglane rahustab
– kindla meetrumita muusika on eriti rahustav
– kõrged helid ergutavad või ärritavad, madalad lõdvestavad ja rahustavad
– klaveri tämber ergutab, flöödihelid rahustavad
– inimesel on kalduvus hingata muusika rütmis
– konkreetse inimese jaoks meeldiv, positiivseid seoseid ja emotsioone loov muusika võib leevendada valu
– minoorsele muusikale reageerib “keskmine” lääne inimene emotsionaalsemalt kui mažoorsele
– muusika toimib aja “tihendajana” – muusikat kuulates liigub aeg justkui tavalisest kiiremini jne.

Uurimistulemuste põhjal on üldistatud muusika toimet ka teatavate inimgruppide puhul. Näiteks on leitud, et

– erinevas vanuses ja erineval intellektuaalsel tasandil inimesed reageerivad muusikale erinevalt
– reaktsioonid muusikale sõltuvad kultuurikontekstist, kust inimene pärineb
– muusikud kogevad muusikat kuulates tugevamaid emotsioone kui mittemuusikud
– introvertsed inimesed on muusikaga mõjutatavamad kui ekstravertsed (väidetavalt on enamus muusikuid introvertsed)

Kuid muusika mõju ei saa siiski nii üheselt käsitleda. Kui inimene oleks lihtsalt üks emotsioonideta ja vaimsete protsessideta tuim objekt, oleks kahtlemata lihtsam ennustada, kuidas muusika teda mõjutada võib. Paraku mängivad muusika vastuvõtul ja muusika poolt kujundatavatel reaktsioonidel väga suurt rolli iga inimese varasemad elukogemused, tema suhe muusikaga, hetke emotsionaalne seisund ja palju muud.

Lisaks loetletutele on vast olulisemateks teguriteks muusika toime kujundamisel seosed, mida inimene muusikaga loob, millise tähenduse ta muusikale annab. Muusika on oma olemuselt abstraktne, luues võimaluse vabadeks assotsiatsioonideks ja tõlgendusteks. Nii saab iga inimene kuulda muusikast just seda, mida hetkel “tarvis”. Muusika tähendust inimesele on palju uurinud legendaarne muusikapsühholoog Leonard B. Meyer, kelle teooria järgi annab inimene muusikale tähenduse, lähtudes muusikalistes stiimulites sisalduvate elementide “sobitamisest” oma kogemustepagasis leiduvaga. Nii võibki juhtuda, et kuulates mõnd muusikateost kangastub ühele lähedase inimese matus, teisele aga hoopis õnnelik hetk kallimaga päikesepaistelisel rannaliival… Meyer väidab ka, et teatud muusikaline stiimul võib ühes inimeses reaktsioone esile kutsuda, teises aga mitte. Samuti ütleb ta, et tuttav, varemkuuldud muusika loob paremini seoseid ja tähendusi ning võib olla afekti tekitajaks.

Võib öelda, et inimene kuulab ja avastab ennast muusika kaudu. Muusika haakub teataval viisil inimese sisemaailmas toimuvaga. Muusika “toodab” tundeid, emotsioone ja kujutluspilte, mis kirjeldavad inimeses toimuvaid protsesse. See võib olla miski, mis meis tegelikult olemas on, kuid mille oleme justkui “unustanud”. Sageli sulgeme eriti just ebameeldivad tunded ja kogemused enesesse ega luba neid esile tulla või eitame nende olemasolu endas sootuks. Samas võib aga nende tunnete või kogemuste taasesilekutsumine olla võtmeks probleemi lahendamisel või häire kõrvaldamisel. Näiteks võib mõni varasem elusündmus põhjustada inimeses alateadlikku hirmu, kuid ta püüab seda tunnet vältida. Samas objektiivselt on see tunne inimeses olemas ning kuniks ta seda eitab, saab see temaga omatahtsi toimida. Niisugustest alateadlikest kontrollimatutest protsessidest võivad sageli tuleneda impulsiivsed käitumismustrid, me ei saa aru, miks tegutsesime mingis situatsioonis eneselegi mõistetamatult. Kui aga saavutada teadlikkus neist peidetud probleemidest, saame ennast jälle täiel määral kontrollida ja juhtida. Muusika, jõudes kergesti alateadvuseni, tuleb siin appi, aidates ununenud materjali taas ära tunda, sellega kontakti võtta, seda läbi töötada. Tihti piisab vaid meis peituva teadvustamisest ja aktsepteerimisest, et sümptom või häire kaoks.

“Müüdid” üksnes klassikalise või siis relaksatsioonimuusika teraapilisest toimest on kahjuks juurdunud nii mõnegi inimese teadvusesse. Muusikateraapia kuulamistehnikaid ja -meetodeid kasutades ei eelistata üht muusikastiili teisele. Rakendust leiab igasugune muusika. Ehk teisisõnu – iga muusikaline žanr võib toimida teraapiliselt (NB! mõiste “teraapiline” ei võrdu kaugeltki mõistetega “lõdvestav” või “rahustav”!). Erinevad inimesed vajavad oma probleemide lahtiharutamiseks erinevat muusikat. Nii puudutavadki mõnda inimest klassikute teosed, samal ajal kui mõnel teisel juhul annab hea tulemuse hoopis heavy-metal.